Päikest-täis sarja viljade eripärad
 Maksud Rahmatullaev’i, “An-Naafi Va Baraka” direktori artiklite materjalide põhjal
Uzbekistan on üks vaesemaid, alaarenenumaid ning isegi ökoloogiliselt hooletusse jäetumaid riike maailmas. Paradoks seisneb selles, et just see vaesus viib selleni, et need riigid on palju rikamad toiduainete valdkonnas kui arenenud maailmariigid. Melonid, arbuusid, viinamarjad, aivaa, virsikud, aprikoosid, ploomid, pirnid, mooruspuud, viigimarjad, hurmaad… Nende puuviljade tõelist maitset tunnevad vaid väga vähesed inimesed. Selliseid inimesi on vaid loetud millionid maailmas, ning enamus nendest elavad Kesk-Aasias.
Kuid praegu räägime kuivatatud puuviljadest.
Uzbekistaanist pärinevatel kuivatatud puuviljadel ja pähklitel eksisteerib rida eripärasid. Kust pärinevad need eripärad?
Esiteks, Uzbekistaanis pole eraomandit maale ning ei ole seetõttu suuri maaomanikke. Vastavalt ei tegele keegi kuivatatud puuviljade ja pähklite tööstusliku tootmisega. Enamus puuvilju, mis muutuvad järgnevalt kuivatatud puuviljadeks, ning pähkleid kasvatatakse mitte majanduslikult, vaid inimeste poolt oma aedades ning maatükkidel. Vajalik on rõhutada, et valdav enamus inimesi elavad maapiirkonnas. Ning igaühel on loomulikult hoov, kasvavad puud.
Teiseks, mida sellest ka ei räägitaks, aga Uzbekistanis on säilinud tuntud puuvillaistanduse monokultuur.
Seda kasvatatakse rohkem kui 3,5 mln tonni iga-aastaselt. Sellepärast enamik majapidamisi tegelevad puuvillaga. Lisaks hoiab ka valitsus kursi teravilja sõltumatusele. Sellepärast raha, tehnika, keemikalid on kõige rohkem jagatud puuvillaga töötavatele inimestele ja teravilja kasvatajatele. Sellest tulenevalt jääb aiandusele ja viinamarjaistandustele veidi vähem tähelepanu ning selle suuna arendamiseks ei jagata vajalikku kogust kemikaale ja tehnikat. Sellepärast peavad aednikud tegema kõike, kasutades käepäraseid vahendeid – sõnnikut ja muud orgaanikat, kasutamata kemikaale. See aga mitte ainult viib selleni, et Uzbekistani puuviljad ja kuivatatud puuviljad on „keemia“ osas maha jäänud välismaistest vendadest.
Kolmas eripära Uzbekistani kuivatatud puuviljade puhul tuleneb Aasia kliimast. Suvel on Uzbekistanis palav ja kuiv. Ja vägagi palav ja kuiv. Ning mida palavam, seda magusamaks muutuvad puuviljad, mis oma maitseomaduste poolest erinevad tugevasti samal laiusgraadil, näiteks Türgis (seal on suur niiskus) kasvatatud puuviljadest. Huvitav on see, et kuivatatud puuviljade hooja algusest – s.o. septembri algus – kümned tootjaid Türgist, Iraanist, Afganistaanist, Araabia Emiraatidest tulevad Uzbekistani ja suurte veoautodega viivad ära varanduse – kuivatatud puuviljad ja pähklid. Need „kavalad ärimehed“ teavad, et see kaup ületab maitseomaduste poolest nende riikide analoogseid tooteid. Need riigid aga muuseas on kuivatatud puuviljade suurimad tootjad ja eksportijad.
Importides meie kuivatatud puuvilju enda riiki, pakivad nad need eurostandardite järgi ning eksportivad Euroopa riikidesse oma märgistustega „Made in Turky“, „Made in Iran“ jne. Läänes läheb see kaubaks kui puhas, eliitne toodang ning loomulikult hinnaga „mitte vaestele“.
Ning lõpuks, kõige olulisem eripära Uzbekistani kuivatatud puuviljade puhul ja järjekorras neljas. Neid kuivatatakse naturaalsel viisil – päikesega. Ning selleks, et puuviljad ei kuivaks liiga palju, need isegi tõstetakse varju.
Nagu selgus, on olemas ka teisi puuviljade kuivatamise viise.
Kõige lihtsam kuivati - punutis, mida kasutatakse talumajandites mitmeid sajandeid. Sellel punutisel käsitööstuslikul meetodil 4-5 päeva jooksul puuvilju hoitakse söel või gaasil. Viimase ajani on üldiselt kõik, kes kuivatavad palju ja odavalt, kasutanud ka masuuti ja diislit, kuid nendest hakkati loobuma. Esiteks on see kallis, teiseks omandasid kuivatatud tooted liiga spetsiifilise aroomi. Samuti ka praegu isegi gaasikuivati (väga levinud USA-s ja Itaalias) peab omama mitmeastmelist puhastusfiltrite süsteemi, mille kaudu kuum õhk jõuab produktini. Sellised süsteemid maksavad väga palju ning Moldovas neid reeglina ei kasutata. Selle tulemusena kantserogeensed ained sadestuvad kuivatatud puuviljadel, mis teeb need mingilgi määral tõsistele turgudele tarnimiseks non-grata toodanguks. Lisaks sellele muutub värv, näiteks õuntel valgest kollakas-pruuniks, kaob ära loomulik viljade aroom.
Samuti, veel nõukogude ajast on Moldovas jäänud tonneli tüüpi kuivatid. Need on kas kivist või betoonist pikad kaamerad, millesse sisestatakse vagonetid värskete puuviljadega ning neid töödeldakse seal 24-28 tunni jooksul. Kas seda siis nimetatakse KUIVATATUD puuviljadeks?
Ülalnimetatud eripärad jätavad suure, lausa väga suure jäljendi Uzbekistani kuivatatud puuvijade ja pähklite välisilmele ja maitsele.
Loomulikult, ei ole kõik kuivatatud puuviljad nii „karvased“ ja ilusad. Uzbekistanis toodetakse samuti palju ka mittenaturaalseid kuivatatud puuvilju. Kuid see, kellel on silmad – näeb ning kellel on maitse – eristab.
www.dialogpsy.com |
